subscribe

Igikestev võitlus prokrastineerimisest tingitud uuendamis- ja blogimisvajaduse ning blogimise prokrastineerimise vahel

jaanuar 14th, 2012

Ammu pole miskit avalikkusele nähtavat postitanud. Ammu pole automaattõlgitud spämmi ka saanud. Kui nüüd need kaks mõtet ühendada, saab suhteliselt lihtsa vaevaga ühe uue blogipostituse.

Võtke Winning Price!

See email on teatada, et teie e-posti aadress lisatud Ticket Number: 23-60-34-48-52-18, on võitnud auhinna summa 850,000.00 (kaheksasada viiskümmend tuhat eurot) E-võistlused programmi toimunud 7. jaanuaril 2012. Palun võtke nõude ohvitser läbi allpool esitatud kontaktandmed.

STAATS loterij nõue osakonna ametnik.
MR. ROY PETER.
TEL. 0031-645-743-301.

Saada oma vastus email allpool:
E-mail: staatsclaim@aol.nl

Palun edastada allpool märgitud võit teavet oma Staats loterij nõue osakonna ametnik.

Sinu täisnimi:
Telefoninumber:
Kodakondsus:
Pileti number: 23-60-34-48-52-18
Ref Number: 11-56-28-44-SSTP
Partii number: 62-46-37-50-OYWG
Auhind number: 35-48-53-19

Palju õnne!
Sinu. Lugupidamisega,
Miss Nathan Sanderine.
(Avalike suhete Officer)

Aitäh, ohvitser, staats_claim2012@libero.it – sinu kiri näitab, et kui rämps tõlkest läbi ajada, siis see pääseb Tartu Ülikooli kasutatavast Symanteci filtrist läbi küll.

No
Comments
november 28th, 2011

Ma pean end kuskil ja kuidagi välja elama. Seega ma nüüd ehin end võõraste sulgedega ehk võtsin ette 93 tudengi praktikumiaruanded, ja kui ahastuses õhuahmimine enam ei aita, tõstan mind ärritava lause avalikku, ent anonüümsesse häbiposti. Tuhanded tüpod ja muud mõttetud kirjavead jäävad siit välja, nende suhtes on mul juba immuunsus.

Continue reading Opsüsteemipraksi suled ja pirnid

No
Comments
mai 14th, 2011

Võõrutusnähud!

Kui organism on haiguse poolt nõrgestatud, mõjuvad kõikvõimalikud ärritajad palju tugevamalt. Seepärast näiteks on mind jälle häirima hakanud õuna läikiv ekraan. Või noh, mis häirima, mul hakkavad lihtsalt silmad juba paari minutiga jubedalt valutama, kui väljas on päike ja mina pean toas sellelt peeglilt mingit eksamimaterjali lugema. Sellepärast ongi mul nüüd õunadieet, sest Delli mattekraaniga väsivad silmad tunduvalt vähem.

Jah, on nõme ja paha, et ma ei saa kasutada juba kätteharjunud funktsioone, nagu dashboard või mitme puute võimeline tatšpäd, või et mu töövahend on nüüd jälle nagu saunakeris ja üldse mitte jahe. Jah, see on nigel, et aku pealt saan nüüd elada ainult kuni kolm ja pool, mitte kuni kümme tundi. Podcastid ei ole nii mugavalt integreeritud, nii et ma pean raadiosaateid jälle telefonist, mitte arvutist kuulama.

Aga nii paljusid mugavaid asju saab kasutada! Maci ekraanpaugu kiirklahvikombinatsioon shift+cmd+4 on küll mugav ja kiire, sest ei vaja eraldi programmi, aga Windowsi Snipping Tool jätab kopeeritu lõikepuhvrisse ja ma ei pea oma dokumenti pildifaile lohistama või importima. Süsteemiülesed kiirklahvikombod töötavad igal pool ühte moodi. Kõik on palju ulatuslikumalt kohandatav.

… aga tegelikult on see blogipost inspireeritud hoopiski järjekordsest Apple’i riukast: lisaks juba kirgi kütnud asjaoludele nagu iPhone’ide  (milledel ei ole võimalik vahetada akut, mis on miskipärast juba unustatud, nagu ka asjaolu et neid ei saa kasutada tavaliste sim-kaartidega ja õunafonile sobilikud microSIMid vajavad jälle teistes aparaatides vahelülisid ja üleminekuid) varustamine pentalobe-tüüpi kruvidega, et neid lahti ei saaks nokkida, või sellele, et MacBook Airide kõvaketas ei ole vahetatav, kuna on ühendamise asemel arvutisse joodetud, on nüüd selgunud et Apple kulutas hunniku aega ja raha väga levinud 3,5″ kõvaketaste ümberehitamiseks – ikka selleks, et nüüdsest ainulaadsed kettad panna uutesse iMac arvutitesse. See tähendab, et tänapäevase arvuti kaugelt kõige väiksema töökindlusega* komponenti ei ole võimalik  iMacis vahetada muul viisil kui arvutit Apple’i poodi remonti viies. See tähendab ka seda, et enam ei ole kasutajal võimalik arvutisse panna kiiremat (SSD) ega suuremat (>2TB) kõvaketast. Et ei saa kasutada kalli raha eest ostetud 6Gbps võimelist SATAt, sest ainukesed kõvakettad, mis selle arvutiga töötavad, lihtsalt ei ole nii kiired.

* “graafikakaart või toiteplokk võivad aktiivse kasutusega läbi põleda, aga kõvaketas võib paari aasta järel veel töötada, sedagi hea õnne korral.”  Tsitaadi autor teadmata.

P.S. Taasavastasin täna ühe 30 aastat vana loo, Talking Heads’i Once in a Lifetime. Lisaks sellele, et selle video on inspireeritud marionettnukkudest ja epileptikutest (mo meelest igati teemakohane selle Apple’i asjaga) ning et see oli MTV käivitumise ajal üks enimmängitud lugusid, on see lugu veel ka hea nii mitmel tasandil. Kuula ka!

aga läheks küll.võib
2
Comments
mai 9th, 2011

Ametlik teadaanne. Bitikaupa beebisamme tehes olen nüüd sealmaal, et … kaheksa järjestikust päeva (nädal, noh) ilma Windowsita.

Pisut rohkem kui nädala eest lubasin endale, et proovin täielikult mäkiinimeseks muutuda ning et ei lülita oma Delli nädal aega sisse. Selle viimase lausepoole osas ma muidugi eksisin, kuna mul oli neljapäeval vana arvuti kõvakettalt kahte faili vaja ja mul ei leidunud neist kusagil koopiat, aga ma ei loe seda otseselt Windowsi kasutamiseks.

Selle nädala jooksul veendusin veel kord kõiges selles, mida ma juba enne kahtlustasin, mille üle juba eelnevalt vingusin ning mida õunausku rahvas ammu räägib. Nii, nagu selle loomaga ära harjunud oled, tundub ta palju mugavam kui Microsofti arusaam operatsioonisüsteemist. Samamoodi on asju, mida Maciga lihtsalt ei saagi teha. Või veidrusi, millega tuleb leppida.

Selle nädala jooksul saabus ka üks (Krissu jaoks) kauaoodatud töövõit PC-maailma üle: minu skänner on piisavalt vana, et Windows 7 ei oskaks sellega midagi peale hakata, kuna Canon lihtsalt ei ole raatsinud tarvilikke ajureid kirjutada. Pool aastat olen sõdinud, et seda virtuaalmasinas XP all tööle saada, miskipärast tulutult. Entusiasmipuudus, ma arvan. Samas OSXi draiverid on asjal olemas. (Isegi mitu versiooni, ja ka terve internet ei tea öelda, mis neil versioonidel vahet on. See selleks.) Skänneri tarkvara jooksutamine muudab mäki aeglaseks, kuumaks ja hingeldavaks, aga vähemalt see töötab!

… Teate mis nüüd saab. Ma lähen otsin nüüd toanurgast tolmukorra alt välja oma Windowsiga Delli ja hakkan tegema kõiki neid kooliasju, mida ma nädal aega edasi olen lükanud – kuna ma olin mäkiga. Sest minu ümber on jätkuvalt uindousikeskne maailm ja normaalsete inimeste eeskujul peavad ka mäki- ja linuksikasutajad vahepeal “päris” arvuti lahti võtma ning kasutama asjalikke programme nagu LabView, MathCad, Xilinx ISE ja nii edasi.

Aga enne seda üks Sirius.

No
Comments
mai 3rd, 2011

Häädemeestepostitus. Lühike, sest varsti aetakse meid siit välja, ja sest ma ei ole ikka veel javakunn vaid olen pool päeva tuima näoga oma läikivat arvutiekraani jõllitanud.

Rampsis on täna teiste seas üks neiu, tossudes (vist isegi dressidega), loeb mingit raamatut. Loeb ja kõnnib. Kuna mina ka vahepeal kõnnin ja käin tuttavaid tegelasi segamas, siis ma olen teda kohanud peaaegu igas raamatukogu osas. Ta loeb ja kõnnib, ühes käes raamat ja teises veepudel. Loeb, kõnnib, vahepeal võtab mõne lonksu, siis loeb edasi, aga juba kusagil teises kohas. Ma ei tea, mis põhjustel ta ei kükita kusagil hämaras nurgas nagu valdav osa teistest tudengitest, aga minu arvates on tema õppimisviisis midagi geniaalset.

Mõtle. Päev otsa oled tegevuses. Selle aja jooksul saad mingi osa selgeks (või loetud, kui ei pea õppima vaid loed huvist tingitult), kulutad hulga kaloreid ja tõenäoliselt läbid paraja hulga kilomeetreid, püsid vormis, kõndimisrütm aitab vast loetut kuhugi ajusoppi kinnistada ka (lisaks miljon võimalust asju asukohapõhiselt meelde jätta), /…/ ja kui päeva lõpuks koju jõuad, siis ei hakka päevapikkusest paigalistumisest nihelema vaid vajud väsinuna magama. Hea uni garanteeritud. Värskete teadmiste kinnistumine une ajal ilmselt samuti.

Teatud mõttes ma isegi kadestan teda, sest tal on nii palju ruumi – kui mina ringi kõmpides õppinud olen, on mul olnud kasutada mingid hädised <10 ruutmeetrit. Ja sellepärast ka, et “e-õpe” ei lase niimoodi ringi patseerida. Kui ma just kiiremas korras mõnda mugavat tahvelarvutit ei soeta, sellist, mille peal mulle vajalik tarkvara jookseks ka. (Edasiarendus: puutevaba programmeerimine näiteks jõusaalis rassimise ajaks.)

P.S. Ma ei oska seisukohta võtta, kas neiu lugemisharjumustel on sellega miskit pistmist, aga ta paistab väga heas vormis olevat. Lahe.

P.P.S. Huvitav, kuidas utlibis sellesse suhtutaks, kui siin nt Heely’s-tega ringi lasta? Või tuleks ükspäev rattaga, näiteks. Ikkagi mitmekülgne trenn ju.

1
Comment
aprill 25th, 2011

Ma kasutan üha vähem oma vana arvutit, ja mul hakkavad vingumisteemad vaikselt otsa saama. Ilmselt on järgmine selleteemaline postitus teadaanne, et olen täielikult helendava õunapildiga arvutile üle läinud. Sest tõesti on nii, et neid asju mida mäkk teeb, teeb ta hästi. Ilma agadeta aga ei saa – ubin, sindrinahk, teeb pagana vähe asju! Seega on kaks võimalikku varianti: ta kas teeb midagi hästi, või ei tee seda üldse. Kaval iseenesest.

Üks pisiasi veel, millest kirjutamine õunausku inimestele kindlasti ei meeldi: must. Mäletad seda klippi, kus PC oma unikaalse sinise oskusega kiitles? Vaata, ma olen seda tüüpi arvutikasutaja, kes oma raali peaaegu kunagi välja ei lülita. Liikuva eluviisi tõttu on äärmiselt mugav, kui saab ühest kohast teise minnes korraks klapi kinni panna ning järgmises kohas lihtsalt ja viivitamata tööd jätkata. (Muide, siinkohal on hea võrrelda: Windowsil kulub “unest ärkamiseks” umbes kümme sekundit, Macil saan reaalselt asju tegema hakata juba mõni sekund pärast kaane avamist.) Noh, ja täna hommikul oli samamoodi: tööle minema hakates panin kodus arvuti kokku, ja… siis leidsin et oleks hea mõte veel vastava lapiga üle ekraani tõmmata ning avasin selle uuesti. Kiire taassünni asemel aga ootas mind must ekraan. Arvuti ise töötas, aga ühelegi klahvile ega puudutusele ei reageerinud, tee mis tahad. Isegi toitenuppu pidin väga mitu korda viis sekundit all hoidma, enne kui ta mõistis et võiks üleni välja lülituda, mitte ainult ärritunud klõpsu teha. Ainuke programm, mis temas black screen of death‘i eel avatud olnud asjad küsimusi esitamata ning probleemideta taasavas, oli muide Firefox. Arendajatele viis pihku.

Laupäeval aga, et mul selle aasta esimesel kevadsuvisel nädalavahetusel ikka põnevam ja tubasem elu oleks, otsustas õe iPod keset mängimist järsku iTunesi ning NeetudValgeJuhtme pilti näitama hakata ehk lõpetas suhtlemise välismaailmaga. Tehniliselt väljendudes lülitus teadmata põhjustel Recovery Mode’i. Ainuke viis teda ellu äratada oli loobuda kogu sisust (märkmed, kalender, muusika, videod, mängud, …) ja paigaldada uus ja tühi iOS. Backup? Oli küll kuu või paar tagasi tehtud, aga milleks see on? Taastamiseks nähtavasti mitte…

P.S. Allpool on veel vabatahtlikuks lugemiseks mõeldud itivingu (mitte ainult Apple OSX pihta), aga kuna see vist ongi vaid vingumine siis peidan ta igaks juhuks ära.

Continue reading 7: Black is the new blue

1
Comment
aprill 13th, 2011

Laupäeval saabus Maci uus töövõit Windowsi üle: kõigest mingi nelja-viietunnise pingsa tegelemise, klikkimise, kuugeldamise, installimise ja kopeerimise järel sain mäkil lõpuks tööle netipulga.

Miks see töövõit on? Lihtne: peale seda, kui ma Windowsis rahuldavalt töötanud netipulga tarkvara uuendada üritasin, lakkas pulk mu vanal arvutil töötamast ja nädalaga pole ma suutnud seda uuesti töökorda seada. Toimisin nagu üks Macile koliv Windowsikasutaja ikka: asjatult silitasin mitme sõrmega puuteplaati, vehkisin kätega, paigaldasin järjest uuemat ja vanemat tarkvara, tegin restarte, vehkisin kätega, proovisin uuesti mitme sõrmega hiirt kasutada, muigasin nostalgiliselt kui BSODi nägin, vehkisin kätega… aga Macil, näe, nüüd töötab.

Ma ei suuda uskuda, et ühe üle maailma nii laialt levinud programmi (netipulga ehk 3G-modemi tarkvara) leidmine nii keeruline võib olla. Kõik foorumid räägivad sellest, lubavad et põhimõtteliselt toimivad kõik pulgad kõigi tarkvaraversioonidega ja suunavad tootja lehele, aga tootja leht on kas vajalikud failid ära kustutanud või siis nõuab tootja esindaja tootetoe foorumis kasutajalt vastust küsimustele “aga kust te selle pulga üldse saite?”, “miks teil tarkvara vaja on?”, “mis selle modemi mudel on?”, “aga miks te oma kohalikult teenusepakkuja poole ei pöördu?” jne.

Ootamatult lihtsalt käib mäkil internetiühenduse edasijagamine, ja näiteks 3G-netti üle WiFi välja jagades ei tee ta isegi tülikat ad-hoc võrku vaid imiteerib lausa “päris” pääsupunkti. Lahe! Ainult et… kolmest arvutist, millega ma sellesse ühenduda proovisin, ebaõnnestus see mul kolmega. Nüüd ma siis imetlen siin oma imelihtsalt valmivat WiFit ja internetti ikka ei pääse.

P.S. iTunes tundub küll jätkuvalt rumala ameeriklase jaoks tehtud olevat ehk on ka ise loll, kuid ma hakkan selles juba ka positiivseid ja mugavaid jooni nägema. Kas tõesti hakkan murduma?


Täiendus: enne kui ma käesoleva postituse lõpuni kirjutasin, võtsin netipulga teema
(loodetavasti viimast korda) põhjalikult käsile ja lahendasin olukorra tarkvara põhjaliku eemaldamise, paari restardi, uue tarkvara paigaldamise ja veel paari restardi ning ühe USB-pesa vahetusega. Nüüd see pulk töötab mul Windowsis ka, je!

No
Comments
aprill 6th, 2011

Kunagi see pidi juhtuma, ja täna juhtuski. Esimene täisväärtuslik puuviljapäev. Jätsin hommikul pool oma kilplase dualbootist ehk PC-süleri koju ja kasutasin päev otsa ainult Õuna.

Appi, kui loll see on! Ma ei leia enam, et ma ei oskaks seda üldse kasutada, klõpsisin üpris kärmelt ringi ja ei teinud kuigi palju lolle liigutusi. Aga ikka on ta loll.

Ma ei seedi Maci mitteglobaalseid global hotkey‘sid ehk mille toimimiseks peab vastav rakendus lahti olema.
Mulle jätkuvalt ei meeldi, et alt+F4 ekvivalent cmd+Q töötab ainult siis, kui ise tahab, ja osasid aknaid peab ikka käsitsi sulgema. Või siis sulgeb agaralt ka “katusrakenduse,” nagu näiteks praegu, kui vaatasin Outlooki tulnud meilimanuses olevaid pilte Preview’ga, vajutasin selle sulgemiseks cmd+Q ning lisaks Preview’le kadus ka Outlook.
Veel vähem meeldib mulle see, et cmd+Q või punasel ristil klõpsimine tegelikult ei panegi rakendust kinni, vaid LISAKS tuleb veel dokis oleval ikoonil teha paremklõps ja valida teisest või kolmandast alammenüüst Sulge.
Vähemalt on folderite avanemine eraldi aknas iseenesest lõppenud. (täiendus: nüüd avanevad kaustad uues aknas ainult NTFSis)

Vahemärkusena – mu Pro’l on uskumatult mugav klaviatuur. Tõesti on hea kirjutada.
Pro’l on ka umbes pool päeva tühjenev aku, mistõttu ma suurema osa päevast kükitan harjumusest pistikupesa juures ja ootan nõutu näoga, millal mul seda pistikut vaja läheb. Paraku ta ka laeb seda umbes pool päeva, seega mul on nüüd päevade kaupa tegemist: ma passin kõigepealt nõutult pistiku kõrval, juhe peos, ja siis passin sama pistiku juures ja ootan kuni aku laetud saab. Tore-tore.

Kuid tänase päeva põhiline jagelemine kuulus kaugkataloogidele. Windowsis on lihtne – kirjutad Exploreri (mitte IE) aadressiribale “\\võrguaadressi” ja oledki kohal, aga mäkk ei tunne ju kettatähiseidki, mis siis aadressiribast… Kuugel ei osanud mind ka aidata, sest ma ei taha iga võrguketast, kuhu mul korraks asja on, kohe mountima hakata. Noh, mäkimehed, kuidas te kasutate võrgukettaid ja failiservereid, kui te neid kuhugi püsivalt mountida ei taha?

Ah, üks asi veel – miks peab üks opsüsteem niimoodi ahnitsema? Kui tõmbad midagi netist alla ja vastad Salvesta asemel Ava Kohe, salvestatakse fail ikkagi Allalaadimiste kausta, nii igaks juhuks. Kui vaatad näiteks fotokast üle juhtme pilte, imetakse need igaks juhuks ka kuhugi iMidagiidanes kausta dokumentides või raamatukogudes (Library. Teegid, noh.). Kui avad mälukaardilt korraks ühe helifaili, et teada saada mis see on, siis vähemalt ühe 80MB audioraamatu puhul ta kõigepealt kopeeriti kuhugi Mai Mjuusikusse ja avati sealt… lammas, noh, kustutaks siis pärast äragi.

See Aeglane Neopard tekitab nii palju topelttööd. Mingi hiirepedede opsüsteem, nagu üht mu postitust kommenteeriti.

Missioon nädalavahetuseks: installida Macile Windows.

2
Comments
aprill 4th, 2011

Nii hea, et ise ka ei usu. Isegi olen valmis eraldi postituse kirjutama, muud jutud jäävad homseks (või selleks päevaks kui ma lõpuks ööpäevas üle paari tunni magada olen jõudnud).

Tähendab, brausin mina veebi, onju, ja jutustan skaibis. Tükk aega  juba. Ja järsku saan aru, et miski nagu on valesti loomulik ja mugav. Mõistsin, et liigun erinevate rakenduste vahel jälle klaviatuuri, mitte hiire abil, ja nii hea kiire on.

Aitäh, Bill ja Steve, et te olete kogemata oma alt+tab ja command+tab klahvid pannud käte all samasse kohta ning ekraanil sama asja tegema! Lõpuks üks asi, mis õuna juures ei häiri ja mis töötab. Loodan, et mitte kogemata, aga restarti ka teha ei julge :)

Jess!

No
Comments
aprill 3rd, 2011

Ühest olen ma juba aru saanud – omal käel läheks mul Mäki omandamisega arulagedalt kaua, võib-olla saaks selle ajaga puuviljadest isegi siiber, seetõttu olen ma ka hakanud oma usuvahetuse valutumaks muutmiseks pöörduma nii juhendite kui mäkiinimeste poole. Muhe, et õunagurud ka siin blogis sõna võtavad ja mind harida üritavad.
Üldse mitte muhe, et kõik mu mugavad Windowsi üheklahvikäsud järsku mitme klahvi kombinatsioonideks muutusid. Funktsioon-kustuta? Need on ju arvuti eri otstes! Ma ei ulata ühe käega!
Command-alt-shift-option-control-fn-something-jaüksnooleklahv? Mul pole jätkuvalt aimugi, mis need teevad. Hetkel paistab, et iga kord eri asja.

Ma ei ole vist kunagi nii palju hiirt kasutanud.

Steve tahab, et sa keskenduksid täielikult oma arvutile ja seeläbi temale. Unusta kõik, mida sa oled harjunud arvuti ees tegema, enam ei saa ei süüa ega nina nokkida, põhimõtteliselt ka mitte telefoniga rääkida (ei, oota, osta parem Steve’lt mingi händsfrii), mida iganes sa parajasjagu üldse teha võid; ja tegele oma fäänsipäänsi läpakaga.

Aga, aga, aga… kui ma sattusin järjekordse totruse otsa, olin ma sunnitud selle kirjeldamiseks ära õppima Slow Neopardi analoogi Pisipehme Lõikeriistale (inimkeeli Snipping Tool): tuleb jälle mingit kolme või nelja klahvi korraga all hoida ja command’i vajutada. Tulemus on siinsamas.Screenshot: context menu
Kirjeldan situatsiooni: vaatasin mälupulgalt videot, ja peale vaatamist tahtsin ära kustutada. Kasutades järjekordset miljoni samaaegse asja allavajutamise taktikat, manan kuidagi ette “paremkliki” menüü, aga kuidas faili pulgalt eemaldamine käib??? Proovisin isegi kõikide klahvide + delete kombinatsiooni, tulutult :)

Arvad nüüd, et ongi lollakas ja läbimõtlemata lahendus? Selgub, et ei ole! Mac-i usu järgijatel on vist KÕIGILE nende opsüsteemi muredele paar kavalat seletust olemas. Harilikult paistavad need olema stiilis “Mõned asjad on lihtsalt nii lihtsad ja loogilised, et nende peale ei tulegi”, aga mõnikord, näiteks praegu, on ka faktivihjeid: kui mälupulk/väline USB-ketas/võrguketas/vms ei ole vormindatud Macile meeldivasse formaati, siis kasutaja jaoks ongi tegu nagu CD-kettaga. Ei saa failinimesid muuta, asju kustutada, ühest kohast teise liigutada, midagi mälupulgale kirjutada…

Alex ropendab natuke, mõeldes kõigile neile kasutult seisvatele kibipaitidele. Ja küsib veel: kas “maci formaati” formaaditud seade on Windowsiga ka kasutatav? Nii saaks ma vähemalt mõne mälupulga ja koduse võrgukettagi enda jaoks kasutatavaks, aga kontoris pean vist alla vanduma (kõik need aastad olen kolleegide ajusid komposteerinud teemal “ärge saatke üksteisele pilte, dokumente ja videosid meiliga, meil on 4000GB ühist kettaruumi võrgus, pange asjad sinna”) ja minema tagasi aastasse 1993, hakates failijagamist tegema e-kirja teel.

Miks kaustad avanevad igaüks eraldi aknas? Leidsin seadetest vastava linnukese, see oli märgistamata ehk nad ei peaks seda tegema. Ilmselt ei kehti minu tehtud seaded nt siis, kui sisseehitatud seadme asemel on mõni kaabliga ühendatav. Ja neid arvukalt avanevaid aknaid ei saa ühegi kavala klahvikombinatsiooniga ära tappa ju! Miks ei võiks see cmd+Q olla globaalne ehk terves OSis? Igatsen oma Alt+F4.

Lõpuks üleüldine olukorrakirjeldus: üha enam taban end oma vana arvuti touchpadil mitut sõrme edasi-tagasi sõidutamas. Ikka veel tulutult. Kuid vähemalt jääb mulle see kergendustunne, et mu lihtsad klaviatuurikäsklused on sama lihtsad nagu nad 16 aastat olnud on, ja vajalikud klahvid alles.

6
Comments